Lauri Kivil: Mets kui puutumatu ühisomand?
03. november 2020

Eesti metsade eest kirglikult võideldes kaob sageli suure pildi tajumine. Vajalik on „välja zoomida“, et mõista tervikut nii Eesti majanduse kui globaalse kliimamuutuse kontekstis. Puidu oskuslik kasutamine on meie majanduse lahutamatu osa ning küsimus ei ole mitte kas, vaid kuidas.
Eesti Puitmajaliidu tegevjuht Lauri Kivil.  Foto: Meelika Sander-Sõrmus

Ostsime kuus aastat tagasi oma perele kodu Saue linna. Meie esimese lapse sündimisel istutasime aeda pisikese männi. Miks just männi, seda ei tea isegi. Vast sellepärast, et mänd on oma olemuselt lihtsalt nii minu või n-ö meie Eesti puu. Kui tütar sai kolmeseks, olid nii männil kui temal jalad kenasti all.

Laseme lapsel reeglina ise avastada, eksida ja õppida. Oma aed, seal kasvavad puud ja põõsad oma viljade, lehtede, seal leiduvate putukatega jne pakuvad selleks suurepärast võimalust. Ka nende kärpimine ja pügamine on lapse motoorikat arendav tegevus. Seega oleme lasknud tal omasoodu toimetada ja pole „nuditud“ põõsastest ja hekist suuremat välja teinud. Kuid kuni hetkeni, mil käärid olid maha lõikamas tema enda sünniga seotud männi latva. Männi kõik oksad olid langenud, kuid õnnelikul kombel jäi puule alles latv. Viimase aastaga on mänd jõudsalt pikkust visanud ning tütre käärid ladvani enam ei ulatu. See lugu meenub sageli, kui tõuseb järjekordne arutelu metsa tervise ja üldise puidukasutuse teemal – kes, kui palju ja mis tegevusi üldse Eesti metsas võib teha?
 
Eia jõulud Tondikakul – mets kui tunnetuslik ühisomand?

Mulle üldse ei meeldiks, kui minu aias toimetaksid hekikääridega ringi naabri või külaliste lapsed. No üldse ei meeldiks! Sest need on ju minu istutatud või minu enda palga eest ostetud kinnisvaraga kaasa tulnud puud ja põõsad. Paradoks – kui oma laps toimetab, on vajalik ja õige, kui keegi teine, siis lõikab nagu saega hinge. Oma krundi, korteri, maja või põllumaaga on meil omandisuhted paigas. Me teame, kes on omanik ja mida seal võõras võib ja mida ei või. Kindlasti ei saa seda aga öelda metsa kohta. Eesti mets, hoolimata selle omandisuhtest, on justkui mingi ühisomand, kus võõral on õigused ja omanikul kohustused. Selle kõrval eksisteerib aga veel üks huvitav mõiste „minu kodumets“.

Kui vaatasime tütrega filmi „Eia jõulud Tondikakul“, siis oma looduse kajastamise ilus tuli tõenäoliselt meile mõlemale klomp kurku. Suurepärased näitlejad, lapsi köitev lugu, loodus oma võrratus ilus ning joodikust naabrimees, kes viinaraha hädas oma metsa ärikas Raivole maha müüb. Karakterid on paigas – vaatajale ei jää kahtlust, kes on hea ja kes halb. Õiged ja valed, inglid ja deemonid. Suurepärane õppematerjal kõikidele mainekujundajatele, kuidas läbi kauni meediumi luua müüt heast ja halvast. Enamikule vaatajatest jääb põhiteadmisena meelde see, et metsa raiumine on kuritegu. Vähesed mõtlevad sealt kaugemale – kust tuleb baleriinist pereema palgafond? Kas maapiirkondades on töökohti? Kas kohalik omavalitsus suudab tagada elamiseks sobiva taristu ja kust tulevad selleks vahendid? Miks ei ole joodikust naabrimehe allakäik peategelastele ja kogukonnale probleem ja ohusignaal enne, kui see puudutab juba otseselt neid – antud kontekstis müüdud naaberkrundi ja seal algava raie kaudu.

Eesti ühiskonnas on sügavalt juurdumas probleem, kus metsas toimuva üle on õigus otsustada justkui kõigil. Et see oleks ka juriidiliselt õigustatud, siis ärka ja tegutse - räägi oma naabrimehega ja tehke kokkulepped ja müügitehingud pigem varem. Mitte siis, kui juba hilja, nagu juhtus Tondikakul. Mets võib olla küll sinu „kodumets“, kuid see ei kuulu ametlikult sulle ja seadusest tulenevad õigused ja kohustused seal tegutseda on siiski vaid metsa ametlikul omanikul.

Tugitooli-looduskaitse
Eesti metsal „ladva maha lõikamine“ ei ole võimalik. Meie metsade kadumise välistab juba Eesti metsade omandikuuluvus. Nii riigil, füüsilisest- kui ka juriidilisest isikust metsaomanikel on erinevad võimekused ja eesmärgid. Just „mitmes korvis olevad munad“ ning seadusega reguleeritud metsade kasutusotstarve tagab Eesti metsade jätkusuutlikkuse läbi aegade. Seega võitlus iga üksiku puu või langi eest ei ole vajalik ja ületab sageli mõistlikkuse piiri.

Paljud põhimõttelised looduskaitsjad ei satu metsa just väga sageli. Olen viimastel aastatel mitmel korral osalenud n-ö otsematkal, kus läbitakse teekond punktist A punkti B sirgjooneliselt. Soovitan kõigile metsa tõelisest olukorrast huvitatud kodanikel riigimetsa loodusradadel jalutamise asemel just seda formaati. Sellisel matkal avaneb pilt meie metsade reaalsest olukorrast, kus üks hooldamata ja läbimatu võsastunud ala vaheldub sageli teise sarnasega ning teele sattuvad RMK paljukirutud ühepuuliigilised metsad mõjuvad kui vabanemine. Kogetu põhjal võib enamus peale sellist rännakut väita, et metsamaad selle erinevates arenguetappides on meil palju. Ning arenguetappide taga peame suutma näha ka tuleviku positiivset perspektiivi, kus looduse loogika alusel on mets taastuv ressurss, mis võtab lõpuks enda alla nii põllumaa, raielangi kui ka maapiirkonna mahajäetud hooned, kus elu ühel või teisel põhjusel on lõppenud.

Allikas ja täismahus artikkel: Metsamajandusuudised, Lauri Kivil, 2. november 2020 

Otsid kodu?